Toomas Raudam, 11.02.2022, Sirp
Juss Piho näitus “Üleval ja all”
Hausi galeriis kuni 01.03.2022
Juss Piho maalid on vaiksed. Kuid mitte vait. Rääkimine käib neil täie hooga. Igale figuurile võiks mulli suu ette joonistada, kuid siis oleks see karikatuur.
Pilt on vaikne. Keegi ei räägi. Oleme sellega juba harjunud. Harjunud, et ka maal ise võib kõige otsesemas mõttes sisaldada sõnu, olgu siis pintsliga sisse maalitult (ka Pihost võib leida sõnaalgeid, tähti, näiteks A-d) või kubistlikult peale kleebitult ajalehe väljalõikeid vms. „Näe, nii olen ma tehtud,“ ütlevad sellised pildid, „minul on peale värvi ja joone veel midagi muud, ka ekskrement ei ole mulle võõras, ikka olen ma pilt, maal, kunst.“ Juba õige pika aja jooksul, alates Picassost ja Braque’ist on meid, vaatajaid sellega harjutatud. Ka sellega oleme harjunud, et pildiga kaasneb tekst ja mis ei asu pildi sees, vaid sellest väljas, eraldi. Tekst, mis pole pealkiri, vaid midagi enamat: seinal peesitav elulugu, kuraatori kätetöö, kus katsutakse mõne reaga ka märku anda, mida kunstniku looming „tähendab“. Tavaliselt kordab see juba kusagil mujalt öeldut – trükis ilmunud kriitikat, tähendussõnu, kuulujutte jms. Installatsioonide puhul lisandub sageli ka hääl. Nii püütakse vaatajat paremini pilti saada, teha ta kunstniku loomingu kaasosaliseks, mis ei seisne muus kui pettuses: meelitada vaatajast välja omapoolne kommentaar, mis seisneb kuuldud sõnade kordamises, peaga kaasa nõkutamises.
Pildi ja teksti dihhotoomia on ammune, esimene, kes sellest juttu tegi, oli Gotthold Ephraim Lessing (1729–1781) teoses pealkirjaga „Laokoon. Maalikunsti ja poeesia piiridest“ (1776). Lessingi arvates oli maailma parim pilt akt vaikivast naisest, naisest, kelle nägu ei moonuta „rääkimisgrimassid“, mida ta teistel maalidel oli märganud. Kuid kas pilt oli vait? Kui vait peab olema pilt, et lõplikult vaikida? Kas selleks on vaja elada või surra? Naise nimi oli Helena, kunstniku nimi Zeuxis. Maa: Kreeka. Aeg: V sajand e.m.a.
Juss Piho maalid on vaiksed. Kuid mitte vait. Rääkimine käib neil täie hooga. Igale figuurile võiks mulli suu ette joonistada, kuid siis oleks see karikatuur. Ka karikatuur pole maalile enam võõras, kuigi vaid vähesed kasutavad seda. Ühel pildil on mullid täita olemas, õnneks tummad. Sama – sama õnn – kehtib ka igas suuruses ringide ja rataste kohta.
Piho pildid võiksid olla ruudukujulised ringid või ringikujulised ruudud. Kui vaid poleks inimest, kes on heakuri või kurihea.
Lapsed sooviksid iga Piho pildi kõrval näha väikest punast nuppu, kuhu vajutades võiksid kosta hääled, mida pildinukud omavahel räägivad. Sest rääkima hakkamas nad ju on. Sellest, et nad seda tahavad, räägivad nende kehad. Kas saab siis mitte vaiki olla, kui su üks jalg on teise taha kinni ja jäänud ja sa tahad teise tuppa minna, kus on keegi, kellega saad rääkida või oled juba rääkinud, kuid see pole nii läinud, kui soovisid, ja sa tahad nüüd uuesti proovida, aga see on veidi-veidi valus ja nõuab pingutust igalt musklilt ja närvirakult.
Parem siiski, kui see nupp oleks pildi taga. Aga taha ei saa. Sest pilt ja sein on üks tervik. Pole midagi, millest võiks sündida liigne liigutus või liigne sõna, seletus või selgitus. Luban, et räägin lastega. Nad saavad aru.
Pihol on raamat. Raamat piltidega. Raamat juttudega. Iga pildi kohta jutt. Kenakesed kõik. Kui aga tahta juttudest pilte tagasi saada, siis seda ei juhtu. Iga jutustaja saab oma pildi, kus puudub vähimgi side Pihoga. Kõik katsed pilte seletada, luhtuvad. Pealkiri „Äraseletatud pildid“ võiks ennast kaanelt kohemaid kukutada.
Žestid Piho piltidel – käte asend, keha ebaharilikud asendid, mees linnu seljas, käed linnu kaela ümber krampis jpm – tuletavad meelde Kafka žeste, aga kui Kafkal on need enamjaolt mehaanilised, ei seostu karakteriga, siis Pihol seda ette ei tule. Kondid võivad olla murtud, kuid vägivallatult, inimomaselt.
Ka värvid on Pihol vaiksed. Märkamatult läheb üks värv teiseks üle, pole lappi, mis oleks üksainus, tugev, võitev vägivaldne värv või „surmaeelne“ pintslitõmme. Kusagil pole märgata joone ja värvi võitlust. Ometi on selge, kust kõik tuleb – tulest, leegist. Tuli on Pihol tähtis tegelane. Tihti ta ennast ei näita. On hall kardinal. Võib olla põõsas nagu Moosesel, võib olla igal pool, kus on pilt, naise kleidis, käes või varruka vahel, peas või käte vahel või siis süles. (Too viimane on mu lemmik.) Kuigi teda tihti ei näidata, on ta Zeus, kes on suhtes kõigi oma alamatega, sekundaarsete värvide, armukestega.
Kas pildil võiks olla ka tõde? Või isegi Tõde? Suurtähelisuse, teisiti öeldult, mõistete ainukehtivuse kohta on palju räägitud. Tavaliselt mõistetakse suurtähe suurelisus hukka. Kuid ei suudeta kirjutada nii väikselt, et see kohemaid suur ei paistaks. Kui ma ütlen, et Piho pildid on maailma parimad/suurimad, siis see ei saa kehtida nende kriitikute puhul, kes nii ei arva ja peavad Piho värve jõledaks: valge on inetu ja üksikud värvinired mõjuvad ebameeldivalt.1 Järelikult ei saa ei minu ega eelmainitud kriitiku tõed olla tõde Pihost (ka temal on mõistagi oma tõde, aga loojana puuduvad tal selle kohta sõnad). Meil on lihtsalt erinev maitse. Siiski ei tähenda see tõe puudumist. Mis tekib hetkel, kui minu käed sirutuvad välja, klammerdumas kägistamiskatses kriitiku kaela ümber. Täpselt sama, esteetilise hinnangu muutumist eetiliseks, olen kogenud muusika puhul. Kui sulle ikka midagi meeldib, millest pisarateni vaimustatud oled, ja kui su sõbrale sama pala ei meeldi, siis on parem ruumist, kus te koos olete midagi kuulanud, kibekiirelt lahkuda.2
Just äsja ilmus ilus raamat. Gan Bao „Vaimude otsija kirjad“.3 See rohkem kui kaks tuhat aastat vana teos on käsiraamat Pihole. Või Pihosse. Lk 29 saab lugeda Ningi Fengzist, pottsepast, kellele üks läbisõidul olnud võõramaalane tõi oma kätel tule, millest tõusis viievärvilist suitsu.4 Aja möödudes õpetas toosama inimene Fengzid tuld kasutama. Fengzi süütas nii võimsa tule, et pani iseennast põlema ning hakkas suitsuga üles-alla lendlema. Kui tuhk läbi otsiti, paistsid seal olevat tema luud.
Mõelda vaid!
–
1 Krista Piirimäe. Juss Piho tardunud figuurid. – Kultuur.ee 23. XII 2018.
2 Kunstniku ja vaataja, kunsti ja pildi emotsionaalsetest/patoloogilistest suhetest räägib ka Benjamin Ree dokfilm „Kunstnik ja varas“. https://jupiter.err.ee/1608472343/kunstnik-ja-varas
3 Gan Bao, Vaimude otsija kirjad. Tõlkija Katja Koort, sisutoimetaja Märt Läänemets, toimetaja Juku-Kalle Raid, keeletoimetaja Eve Tammaru. Ema ja Isa, Tallinn, 2021. 310 lk.
4 Viide viie algaine teooriale ja viiele põhivärvile – punane, sinine, must, kollane ja valge.
Allikas: Sirp