Juss Piho maale võib nimetada metafüüsilisteks, mõeldes eelkõige maalis kujutatud teatraalse, mõne kultuuriliselt laetud detailiga (sammas) ruumi peale, aga ka sürrealistlikeks, mõeldes eelkõige kummastavate detailide peale. Kuid, kui kasutada Toomas Raudami tähelepanekut, siis on need kummastavad detailid niisama kodused kui tolmulapp või laelühter või punase varrega pürst pliidi ees. Sest kohe on aru saada, mis on mis.
Enamik Piho maale on figuratiivsed, olgu siis tegelaseks inimene või loom. Tema maalidest võib rääkida kui lavastatud lugudest, kus tegelased on omavahel seotud, kuid kust ei selgu, millised on nende suhted. Suure loo sees on tavaliselt mitmeid väikesi, näiliselt juhuslikke lookesi, misanstseene. Või kui kasutada Roland Barthes’i küll fotograafia kohta käivat sõnavara, siis ka Juss Piho maalide võlu ja sageli intriig ei peitu mitte studium’is ehk kompositsioonis, vaid punctum’is ehk siis esmapilgul tähele panemata detailis, žestis, näoilmes, pilgus. Seda iseäranis siis, kui ilme või pilk on kujuteldav, sest figuuril puuduvad nägu või silmad või suu.
Juss Piho ei kasuta maalimisel pintslit, tema tööriistadeks on igasuguses mõõdus pahtlilabidad, kaabitsad. Ta ei alusta maalimist valgest pinnast, vaid kasutab tumedat krunti, et saada salapäraselt säravat värvi.
“Vabaduse nurga” maale võis möödunud aastal vaadata Tartu Nooruse galeriis, kuid nagu teatrietendus, nii toimivad ka Juss Piho maalid igas uues koosluses ja eksponeerimisruumis täiesti teistmoodi. Vabaduse galerii väljapaneku võtmeteos “Nurgal” toimib koos “Godot’ga” ning mõttelise ühisruumi tõttu võtavad ahvatlevasse valgusvoogu astuvad tegelased üle Becketti ootajate rolli, kuid eksistentsiaalse ängi asemel on neis pigem vabaduse lootust. Sama suundumust võib aduda ka teiste koosluste juures. Kuigi nagu Juss Piho maalide puhul ikka, on kõik ambivalentne.
Näituseid Vabaduse galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium ja Eest Kultuurkapital.
Reet Varblane